Lasteaed Mõmmik
Lastepsühholoog: spordiga tegelemine kujundab laste isiksust.
Dagmar Lamp
Postimehe naisteportaali juhataja
Kliinilise psühholoogi-psühhoterapeudi Ene Raudla kinnitusel on spordiga tegelemine igale lapsele hädavajalik, sest tundes jõudu oma kehas, muutub tugevamaks ka lapse isiksus ning vastupanuvõime stressile.
«Lapsed, kes kannatavad ärevuse all ning tunnevad ennast kõrvalejäetuna, ei tegele pahatihti ühegi spordiharrastusega. Samas on väga oluline, et ka laps, kes ei huvitu võistlusspordist või keda rühmatreeningutes võidakse kiusata, saaks mingilgi määral füüsilist aktiivsust, kasvõi kodus kätekõverdusi tehes, vanemate seltsis jooksmas või rattaga sõitmas käies,» sõnas Raudla.
Raudla tõi välja neli põhjust, miks spordiga tegelemine on laste isiksuse arendamisel kasulik:
Postimehe naisteportaali juhataja
Kliinilise psühholoogi-psühhoterapeudi Ene Raudla kinnitusel on spordiga tegelemine igale lapsele hädavajalik, sest tundes jõudu oma kehas, muutub tugevamaks ka lapse isiksus ning vastupanuvõime stressile.
«Lapsed, kes kannatavad ärevuse all ning tunnevad ennast kõrvalejäetuna, ei tegele pahatihti ühegi spordiharrastusega. Samas on väga oluline, et ka laps, kes ei huvitu võistlusspordist või keda rühmatreeningutes võidakse kiusata, saaks mingilgi määral füüsilist aktiivsust, kasvõi kodus kätekõverdusi tehes, vanemate seltsis jooksmas või rattaga sõitmas käies,» sõnas Raudla.
Raudla tõi välja neli põhjust, miks spordiga tegelemine on laste isiksuse arendamisel kasulik:
- Kõrgem enesehinnang. Iga laps tahab kogeda eduelamusi. Kui aga keha ei tule pingutusega kaasa, võib lapsel tekkida tunne, et ta ei saa millegagi hakkama. Sportimine võimaldab kehalist suutlikkust sammhaaval parandada. Ajapikku tunneb laps ka ise, et ta muutub tugevamaks, osavamaks. Lapsele tuleb kinnitada, et kõige olulisem pole mitte tulemus, vaid pühendumine ja eesmärkide poole püüdlemine – tänased võimed on alles algus ning laps suudab tänaseid võimeid ka kasvatada.
- Pädevamad sotsiaalsed oskused. Tiimitöö tegemine ühendab ja aitab luua uusi sõprussuhteid. Spordi tegemine nõuab koostööd, ausalt mängimist ja ühtse grupina sama eesmärgi suunas töötamist. Samas õpetab last ka see, kui ta spordib mitte eakaaslaste, vaid lapsevanema seltsis või üksi – igasugune füüsiline tegevus aitab juhtida agressiivsust ja ärevust, sest see suunab tähelepanu emotsioonidelt motoorikale.
- Parem stressiga toime tulemise võime. Spordiga tegelemine võimaldab lapsel nautida eneseületuse tulemusel võidujoovastust, kuid kogeda ja tulla toime ka pettumustega pärast kaotusi. Laps peab nimelt mõistma, et kaotused ja tagasilöögid on normaalne osa elust ning ebamugavustunde korral ei tohi kohe alla anda ega loobuda. See on hädavajalik, et laps suudaks toime tulla tänapäeva stressirohkes ja konkureerimisele orienteeritud ühiskonnas.
- Parem suhtlemisoskus. Spordis võib ette tulla situatsioone, kus laps peab lahendama konflikte, arutama, milline teguviis on reeglipärane või mitte, kavandama mängustrateegiat ja julgustama tiimikaaslasi – see kõik aitab kasvatada lapses juhtimisvõimet. Lisaks võimaldab sport lapsel tunnetada oma keha ruumis ning õppida teistega arvestama.
Miks laps tegelikult nutab, kui vanem ta lasteaeda viib
Õnne Aas-Udam, psühholoog ja Gordoni perekooli koolitaja
Lasteaias käimine ei ole väikelapse vajadus.
See on tingitud adekvaatsetest elulistest teguritest / vanemate otsustest, kirjutab pereportaal Sina ja Mina. Arengupsühholoogid leiavad, et umbes kolm esimest eluaastat ei vaja laps suurt seltskonda ega sotsialiseerimist. Lapsele piisab talle kõige lähematest pereliikmetest ja turvalisest kodusest keskkonnast, et areneda, küpseda ja kasvada.
ReklaamKindlasti on iga muutus lapsele raske, inimlikult vajame kõik stabiilsust ja turvatunnet ning kohanemine muutusega võtab omajagu aega, kellel vähem, kellel kauem- sõltuvalt isiksuse eripäradest (temperament), tugivõrgustikust enda ümber ja teistest aspektidest.
Hea on teada, et kohanemisega kaasnevad stressireaktsioonid- mis võivad väljenduda lapsel justkui arengus tagasiminekuna (näiteks: varem potil käinud laps hakkab uuesti püksi pissima, tagasilangus kõnes, valikuline mutism, keeldumine söögist või ise söömisest, jne.); ebakohane käitumine (ärritub kergemini, lööb, hammustab, jne.); kehalised reaktsioonid ehk somaatilised stressireaktsioonid (muutused unerütmis, kõhuvalu, peavalu, väike palavik, iiveldus, oksendamine jne.), suurenenud nutukus, hirmukuse suurenemine, klammerdumine vanemasse, jne, jne.
Lasteaiaga kohanemine
Miks väikelaps nutab, kui vanem ta lasteaeda viib? Teie rahustuseks saab öelda, et see on täiesti normaalne reaktsioon olukorrale, kus laps on aru saanud, et ta peab terve päeva ilma emata hakkama saama. Tal on ERALDUMISÄREVUS. Eraldumine emast, kui oma peamisest turvaallikast, on iga lapse jaoks suur väljakutse. Esimesed kolm eluaastat on baasturvatunde kujunemiseks oluline, et laps ei oleks emast palju eemal, selleks ajaks hakkab juba arenema tema mina-tunnetus, arusaam endast kui eraldiseisvast isiksusest ning arenguliselt suureneb suutlikkus ja ka vajadus emast eraldi/eemal olla (mõnda aega). Seega ühelt poolt on väikelaps valmis maailma avastama minema (nö. valmis ema sülest alla tulema ja minema teise tuppa vaatama, mis seal on), teisalt vajab ta turvatunnet, et tema maailm on stabiilne (nö ema kui turvasadam), mis tähendab, et kui teise tuppa on kiigatud, tullaks kiiresti ema sülle tagasi. Et siis taas minna…
Nõuanded vanemale:
Kõik lapsed kohanevad uute elusituatsioonidega. Seda aga erinevalt, kes kiiresti, kes aeglasemalt, kes kergelt, kes raskustega. See sõltub isiksuse eripäradest, ka lapse temperamenditüübist. Üldiselt kohaneb enamus lapsi lasteaiaga poole aasta, aastaga. Olge valmis pikaks perioodiks, rõõmustage, kui laps kohaneb kiiremini- et tunda end uues kohas, uute laste ja täiskasvanute, lärmaka keskkonna ja uute nõudmiste keskel turvaliselt,- see võtab lihtsalt aega.
Nõuanded vanemale:
http://perejalaps.delfi.ee/lasteaialaps/miks-laps-tegelikult-nutab-kui-vanem-ta-lasteaeda-viib?id=75597233
Lasteaias käimine ei ole väikelapse vajadus.
See on tingitud adekvaatsetest elulistest teguritest / vanemate otsustest, kirjutab pereportaal Sina ja Mina. Arengupsühholoogid leiavad, et umbes kolm esimest eluaastat ei vaja laps suurt seltskonda ega sotsialiseerimist. Lapsele piisab talle kõige lähematest pereliikmetest ja turvalisest kodusest keskkonnast, et areneda, küpseda ja kasvada.
ReklaamKindlasti on iga muutus lapsele raske, inimlikult vajame kõik stabiilsust ja turvatunnet ning kohanemine muutusega võtab omajagu aega, kellel vähem, kellel kauem- sõltuvalt isiksuse eripäradest (temperament), tugivõrgustikust enda ümber ja teistest aspektidest.
Hea on teada, et kohanemisega kaasnevad stressireaktsioonid- mis võivad väljenduda lapsel justkui arengus tagasiminekuna (näiteks: varem potil käinud laps hakkab uuesti püksi pissima, tagasilangus kõnes, valikuline mutism, keeldumine söögist või ise söömisest, jne.); ebakohane käitumine (ärritub kergemini, lööb, hammustab, jne.); kehalised reaktsioonid ehk somaatilised stressireaktsioonid (muutused unerütmis, kõhuvalu, peavalu, väike palavik, iiveldus, oksendamine jne.), suurenenud nutukus, hirmukuse suurenemine, klammerdumine vanemasse, jne, jne.
Lasteaiaga kohanemine
Miks väikelaps nutab, kui vanem ta lasteaeda viib? Teie rahustuseks saab öelda, et see on täiesti normaalne reaktsioon olukorrale, kus laps on aru saanud, et ta peab terve päeva ilma emata hakkama saama. Tal on ERALDUMISÄREVUS. Eraldumine emast, kui oma peamisest turvaallikast, on iga lapse jaoks suur väljakutse. Esimesed kolm eluaastat on baasturvatunde kujunemiseks oluline, et laps ei oleks emast palju eemal, selleks ajaks hakkab juba arenema tema mina-tunnetus, arusaam endast kui eraldiseisvast isiksusest ning arenguliselt suureneb suutlikkus ja ka vajadus emast eraldi/eemal olla (mõnda aega). Seega ühelt poolt on väikelaps valmis maailma avastama minema (nö. valmis ema sülest alla tulema ja minema teise tuppa vaatama, mis seal on), teisalt vajab ta turvatunnet, et tema maailm on stabiilne (nö ema kui turvasadam), mis tähendab, et kui teise tuppa on kiigatud, tullaks kiiresti ema sülle tagasi. Et siis taas minna…
Nõuanded vanemale:
- Võimalusel rääkige lasteaia õpetajatega, tutvustage last aiaga ja lastega, käige seal mõnikord mängimas. Igas lasteasutuses on omad reeglid ka lasteaiaga kohanemise ajaks- mõned õpetajad soosivad, kui vanem käib mõnda aega põnniga koos rühmas mängimas, teised eelistavad kohe lapse aeda jätmist jne.
- Hommikuse eraldumisärevuse vähendamiseks saab õpetaja oma panuse anda- kui õpetaja tuleb ise esikusse ja võtab lapse nö üle, ulatab talle käe ja on sõbralik- loob hea kontakti,- on ka lapsel lihtsam emast lahti lasta ja rühmaga liituda. Rääkige õpetajaga ja paluge ta appi!
- Sõnastage ümber lapse jutt või kehakeeles väljendatud tunne (näiteks: “Oled tõesti kurb, et pean tööle minema”; “Sind ajab nutma ja teeb õnnetuks, et lahkun” jne.) ning lubage tal nutta. Nutt on pinget maandava toimega ja seetõttu lapsed nutavadki palju. Kui peate ise ära minema, oleks hea, kui õpetaja oleks lapse juures, kuniks ta nutab. Aktiivset kuulamise kohta saab rohkem lugeda siit või õppida Gordoni perekoolis.
Kõik lapsed kohanevad uute elusituatsioonidega. Seda aga erinevalt, kes kiiresti, kes aeglasemalt, kes kergelt, kes raskustega. See sõltub isiksuse eripäradest, ka lapse temperamenditüübist. Üldiselt kohaneb enamus lapsi lasteaiaga poole aasta, aastaga. Olge valmis pikaks perioodiks, rõõmustage, kui laps kohaneb kiiremini- et tunda end uues kohas, uute laste ja täiskasvanute, lärmaka keskkonna ja uute nõudmiste keskel turvaliselt,- see võtab lihtsalt aega.
Nõuanded vanemale:
- Tehke võimalusel lapsele lühemaid “töönädalaid” - võimalusel kaks, hiljem üks vaba päev; kui see pole võimalik, siis üritage paaril korral nädalas tulla lapsele varem järele. Suur kollektiiv ja uued reeglid on lapsele väsitavad.
- Leidke lapse jaoks iga päev kasvõi 20-30 minutit sina-mina aega. See tähendab, et pühendute sel ajal täielikult lapsele, lasete temal valida/otsustada, mida koos teete. See annab talle edasi sõnumi- olen armastatud, olen oluline, olen mõjukas. Kinnitage ka verbaalselt oma lapsele iga päev oma tundeid tema vastu ning leidke ja nimetage tema käitumisi, mis teid vanemana rõõmustavad- laps kogeb, et saab hakkama ja see innustab teda uusi asju proovima.
- Olge ise positiivselt häälestatud nii sõimes/aias käimise kui õpetaja osas. Laps tajub intuitiivselt teie ärevust, kahtlusi ja pingeid ning need kanduvad talle üle.
- Kindlasti ärge unustage ka enda vajadusi- kui teie “tass” on täis, on kergem olla piisavalt hea vanem ja lapse vajadusi katta. Tegelega oma hobide ja harrastustega, suhelge oma lähedaste, sõpradega, käige oma kaasaga kohtamas (paarisuhte kvaliteet on hea pere alustala!) - mõneks ajaks ikka leiate oma lapsele hoidja.
http://perejalaps.delfi.ee/lasteaialaps/miks-laps-tegelikult-nutab-kui-vanem-ta-lasteaeda-viib?id=75597233
KUIDAS TOETADA LAST LASTEAIAGA KOHANEMISEL?
Arengupsühholoogid leiavad, et umbes kolm esimest eluaastat ei vaja laps suurt seltskonda ega sotsialiseerimist. Lapsele piisab talle kõige lähematest pereliikmetest ja turvalisest kodusest keskkonnast, et areneda, küpseda ja kasvada. Seega ei ole ühegi väikelapse vajadus käia lasteaias. See on tingitud adekvaatsetest elulistest teguritest / vanemate otsustest. Kindlasti on iga muutus lapsele raske, inimlikult vajame kõik stabiilsust ja turvatunnet ning kohanemine muutusega võtab omajagu aega, kellel vähem, kellel kauem- sõltuvalt isiksuse eripäradest (temperament), tugivõrgustikust enda ümber ja teistest aspektidest.
Hea on teada, et kohanemisega kaasnevad stressireaktsioonid- mis võivad väljenduda lapsel justkui arengus tagasiminekuna (näiteks: varem potil käinud laps hakkab uuesti püksi pissima, tagasilangus kõnes, valikuline mutism, keeldumine söögist või ise söömisest, jne.); ebakohane käitumine (ärritub kergemini, lööb, hammustab, jne.); kehalised reaktsioonid ehk somaatilised stressireaktsioonid (muutused unerütmis, kõhuvalu, peavalu, väike palavik, iiveldus, oksendamine jne.), suurenenud nutukus, hirmukuse suurenemine, klammerdumine vanemasse, jne, jne.
LASTEAIAGA KOHANEMINE
Miks väikelaps nutab, kui vanem ta lasteaeda viib? Teie rahustuseks saab öelda, et see on täiesti normaalne reaktsioon olukorrale, kus laps on aru saanud, et ta peab terve päeva ilma emata hakkama saama. Tal on ERALDUMISÄREVUS. Eraldumine emast, kui oma peamisest turvaallikast, on iga lapse jaoks suur väljakutse. Esimesed kolm eluaastat on baasturvatunde kujunemiseks oluline, et laps ei oleks emast palju eemal, selleks ajaks hakkab juba arenema tema mina-tunnetus, arusaam endast kui eraldiseisvast isiksusest ning arenguliselt suureneb suutlikkus ja ka vajadus emast eraldi/eemal olla (mõnda aega). Seega ühelt poolt on väikelaps valmis maailma avastama minema (nö. valmis ema sülest alla tulema ja minema teise tuppa vaatama, mis seal on), teisalt vajab ta turvatunnet, et tema maailm on stabiilne (nö ema kui turvasadam), mis tähendab, et kui teise tuppa on kiigatud, tullaks kiiresti ema sülle tagasi. Et siis taas minna...
NÕUANDED VANEMALE:
- Võimalusel rääkige lasteaia õpetajatega, tutvustage last aiaga ja lastega, käige seal mõnikord mängimas. Igas lasteasutuses on omad reeglid ka lasteaiaga kohanemise ajaks- mõned õpetajad soosivad, kui vanem käib mõnda aega põnniga koos rühmas mängimas, teised eelistavad kohe lapse aeda jätmist jne.
- Hommikuse eraldumisärevuse vähendamiseks saab õpetaja oma panuse anda- kui õpetaja tuleb ise esikusse ja võtab lapse nö üle, ulatab talle käe ja on sõbralik- loob hea kontakti,- on ka lapsel lihtsam emast lahti lasta ja rühmaga liituda. Rääkige õpetajaga ja paluge ta appi!
- Sõnastage ümber lapse jutt või kehakeeles väljendatud tunne (näiteks: "Oled tõesti kurb, et pean tööle minema"; "Sind ajab nutma ja teeb õnnetuks, et lahkun" jne.) ning lubage tal nutta. Nutt on pinget maandava toimega ja seetõttu lapsed nutavadki palju. Kui peate ise ära minema, oleks hea, kui õpetaja oleks lapse juures, kuniks ta nutab. Aktiivset kuulamist saab õppida Gordoni perekoolis http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/gordoni-perekool/
KUIDAS TEHA KOHANEMINE SUJUVAKS?
Kõik lapsed kohanevad uute elusituatsioonidega. Seda aga erinevalt, kes kiiresti, kes aeglasemalt, kes kergelt, kes raskustega. See sõltub isiksuse eripäradest, ka lapse temperamenditüübist. Üldiselt kohaneb enamus lapsi lasteaiaga poole aasta, aastaga. Olge valmis pikaks perioodiks, rõõmustage, kui laps kohaneb kiiremini- et tunda end uues kohas, uute laste ja täiskasvanute, lärmaka keskkonna ja uute nõudmiste keskel turvaliselt,- see võtab lihtsalt aega.
NÕUANDED VANEMALE:
- Tehke võimalusel lapsele lühemaid “töönädalaid”,- võimalusel kaks, hiljem üks vaba päev; kui see pole võimalik, siis üritage paaril korral nädalas tulla lapsele varem järele. Suur kollektiiv ja uued reeglid on lapsele väsitavad.
Leidke lapse jaoks iga päev kasvõi 20-30 minutit sina-mina aega. See tähendab, et pühendute sel ajal täielikult lapsele, lasete temal valida/otsustada, mida koos teete. See annab talle edasi sõnumi- olen armastatud, olen oluline, olen mõjukas. Kinnitage ka verbaalselt oma lapsele iga päev oma tundeid tema vastu ning leidke ja nimetage tema käitumisi, mis teid vanemana rõõmustavad- laps kogeb, et saab hakkama ja see innustab teda uusi asju proovima.
-Olge ise positiivselt häälestatud nii sõimes/aias käimise kui õpetaja osas. Laps tajub intuitiivselt teie ärevust, kahtlusi ja pingeid ning need kanduvad talle üle.
- Kindlasti ärge unustage ka enda vajadusi- kui teie "tass" on täis, on kergem olla piisavalt hea vanem ja lapse vajadusi katta. Tegelega oma hobide ja harrastustega, suhelge oma lähedaste, sõpradega, käige oma kaasaga kohtamas (paarisuhte kvaliteet on hea pere alustala!) - mõneks ajaks ikka leiate oma lapsele hoidja.
Me peame lapsevanematena tegema aegajalt lapsele ebamugavusi tekitavaid otsuseid ja toime tulema lapse pettumuse/frustratsiooni/viha/kurbuse jt. raskete tunnetega ning olema selles lapsele toeks. Lapsed vajavad kohanemiseks aega, mõistmist, ärakuulamist ja tasakaalus vanemat.
Artikli autor:
Õnne Aas-Udam
psühholoog ja Gordoni perekooli koolitaja
Perekeskus Sina ja Mina.
Hea on teada, et kohanemisega kaasnevad stressireaktsioonid- mis võivad väljenduda lapsel justkui arengus tagasiminekuna (näiteks: varem potil käinud laps hakkab uuesti püksi pissima, tagasilangus kõnes, valikuline mutism, keeldumine söögist või ise söömisest, jne.); ebakohane käitumine (ärritub kergemini, lööb, hammustab, jne.); kehalised reaktsioonid ehk somaatilised stressireaktsioonid (muutused unerütmis, kõhuvalu, peavalu, väike palavik, iiveldus, oksendamine jne.), suurenenud nutukus, hirmukuse suurenemine, klammerdumine vanemasse, jne, jne.
LASTEAIAGA KOHANEMINE
Miks väikelaps nutab, kui vanem ta lasteaeda viib? Teie rahustuseks saab öelda, et see on täiesti normaalne reaktsioon olukorrale, kus laps on aru saanud, et ta peab terve päeva ilma emata hakkama saama. Tal on ERALDUMISÄREVUS. Eraldumine emast, kui oma peamisest turvaallikast, on iga lapse jaoks suur väljakutse. Esimesed kolm eluaastat on baasturvatunde kujunemiseks oluline, et laps ei oleks emast palju eemal, selleks ajaks hakkab juba arenema tema mina-tunnetus, arusaam endast kui eraldiseisvast isiksusest ning arenguliselt suureneb suutlikkus ja ka vajadus emast eraldi/eemal olla (mõnda aega). Seega ühelt poolt on väikelaps valmis maailma avastama minema (nö. valmis ema sülest alla tulema ja minema teise tuppa vaatama, mis seal on), teisalt vajab ta turvatunnet, et tema maailm on stabiilne (nö ema kui turvasadam), mis tähendab, et kui teise tuppa on kiigatud, tullaks kiiresti ema sülle tagasi. Et siis taas minna...
NÕUANDED VANEMALE:
- Võimalusel rääkige lasteaia õpetajatega, tutvustage last aiaga ja lastega, käige seal mõnikord mängimas. Igas lasteasutuses on omad reeglid ka lasteaiaga kohanemise ajaks- mõned õpetajad soosivad, kui vanem käib mõnda aega põnniga koos rühmas mängimas, teised eelistavad kohe lapse aeda jätmist jne.
- Hommikuse eraldumisärevuse vähendamiseks saab õpetaja oma panuse anda- kui õpetaja tuleb ise esikusse ja võtab lapse nö üle, ulatab talle käe ja on sõbralik- loob hea kontakti,- on ka lapsel lihtsam emast lahti lasta ja rühmaga liituda. Rääkige õpetajaga ja paluge ta appi!
- Sõnastage ümber lapse jutt või kehakeeles väljendatud tunne (näiteks: "Oled tõesti kurb, et pean tööle minema"; "Sind ajab nutma ja teeb õnnetuks, et lahkun" jne.) ning lubage tal nutta. Nutt on pinget maandava toimega ja seetõttu lapsed nutavadki palju. Kui peate ise ära minema, oleks hea, kui õpetaja oleks lapse juures, kuniks ta nutab. Aktiivset kuulamist saab õppida Gordoni perekoolis http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/gordoni-perekool/
KUIDAS TEHA KOHANEMINE SUJUVAKS?
Kõik lapsed kohanevad uute elusituatsioonidega. Seda aga erinevalt, kes kiiresti, kes aeglasemalt, kes kergelt, kes raskustega. See sõltub isiksuse eripäradest, ka lapse temperamenditüübist. Üldiselt kohaneb enamus lapsi lasteaiaga poole aasta, aastaga. Olge valmis pikaks perioodiks, rõõmustage, kui laps kohaneb kiiremini- et tunda end uues kohas, uute laste ja täiskasvanute, lärmaka keskkonna ja uute nõudmiste keskel turvaliselt,- see võtab lihtsalt aega.
NÕUANDED VANEMALE:
- Tehke võimalusel lapsele lühemaid “töönädalaid”,- võimalusel kaks, hiljem üks vaba päev; kui see pole võimalik, siis üritage paaril korral nädalas tulla lapsele varem järele. Suur kollektiiv ja uued reeglid on lapsele väsitavad.
Leidke lapse jaoks iga päev kasvõi 20-30 minutit sina-mina aega. See tähendab, et pühendute sel ajal täielikult lapsele, lasete temal valida/otsustada, mida koos teete. See annab talle edasi sõnumi- olen armastatud, olen oluline, olen mõjukas. Kinnitage ka verbaalselt oma lapsele iga päev oma tundeid tema vastu ning leidke ja nimetage tema käitumisi, mis teid vanemana rõõmustavad- laps kogeb, et saab hakkama ja see innustab teda uusi asju proovima.
-Olge ise positiivselt häälestatud nii sõimes/aias käimise kui õpetaja osas. Laps tajub intuitiivselt teie ärevust, kahtlusi ja pingeid ning need kanduvad talle üle.
- Kindlasti ärge unustage ka enda vajadusi- kui teie "tass" on täis, on kergem olla piisavalt hea vanem ja lapse vajadusi katta. Tegelega oma hobide ja harrastustega, suhelge oma lähedaste, sõpradega, käige oma kaasaga kohtamas (paarisuhte kvaliteet on hea pere alustala!) - mõneks ajaks ikka leiate oma lapsele hoidja.
Me peame lapsevanematena tegema aegajalt lapsele ebamugavusi tekitavaid otsuseid ja toime tulema lapse pettumuse/frustratsiooni/viha/kurbuse jt. raskete tunnetega ning olema selles lapsele toeks. Lapsed vajavad kohanemiseks aega, mõistmist, ärakuulamist ja tasakaalus vanemat.
Artikli autor:
Õnne Aas-Udam
psühholoog ja Gordoni perekooli koolitaja
Perekeskus Sina ja Mina.
NÕUANDEID ESIMESSE KLASSI MINEVA LAPSE VANEMALE.
Autor: Kairi Koolme, klassiõpetaja
Varsti-varsti alustab sinu laps esimest korda kooliteed, käies seda veel palju-palju aastaid. Ometi on see kõige esimene ikka kõige erilisem – kõik on uus septembrikuus. Paraku ei ole kõik uus ainult päikseline, sekka satub ikka ärevust ja äikest ka. Mida teha, et päikest oleks rohkem kui äikest? Järgnevast artiklist leiad mõned soovitused, et peagi saabuvasse elumuutusesse kergemini sisse elada.
Kooliminekuni keerleb lapse elu peamiselt mängimise ümber. Tal ei ole olnud vajadust ise jälgida, kuhu ja mis ajaks jõudma peab, mis asjad kaasas või seljas peavad olema, kust ja millal süüa saab jne. Algav koolilapse elu toob kaasa palju uut igapäevases elukorralduses, peamiselt just vastutuse, ise hakkama saamise ja eneseteeninduse osas. Lisaks kaasneb koolieluga ka palju uusi inimsuhteid.
Jälgi, treeni, märgista – ikka koos lapsega
Kas ja kui stressirohkeks kujuneb koolitee algus, sõltub paljudest teguritest. Näiteks sellest, kui palju on laps juba varem iseseisvalt tegutsenud – on ta ehk käinud ringides-trennides, kuhu tuli ise kohale minna, minekul-tulekul oma kotti pakkida ja ise riietuda. Sellise kogemuse puudumisel kujuneb muutus suuremaks, kuna tuleb hakata ise enda asjade eest hoolitsema, et õiged õueriided koolipäeva lõpus selga saavad või koolikott koduteel poodi ei ununeks. Lapsele võiks selgitada, et müts ja sall asugu jopekäises, jope ise aga nagis, mitte põrandal või pingil. Ka jalanõusid ja kehalise kasvatuse riideid tuleb koolis ise vahetada, vajadusel ka paelu siduda või nööpe avada-sulgeda. Kui lapsel on esialgu raskusi paelte või nööpidega, siis tasuks varuda krõpsudega spordijalanõud ja talvesaapad ning jälgida, et sporditunni päeval ei kannaks laps rohkete nööpidega riideid, mille avamiseks või sulgemiseks kuluva aja tõttu laps üksi riietusruumi pusima või isegi nutma jääb ja tundi hilineb. Õpetajad üldjuhul lapsi igapäevaselt koolis ei riieta, kuigi erandkorras ikka abistavad. Seetõttu ei pruugi õpetaja esimesel hetkel märgatagi, et kellegi rivist puudumist. Kodus tasub nii paelte sidumist kui ka nööpide sulgemist järjepidevalt treenida. Riided ja koolitarbed iga üksiku pliiatsi ja kustutuskummini välja tasub lapse nimega märgistada, sest ära hakkavad asjad kaduma niikuinii. Oma märgi või nimega asja leiab laps või ka vanem taas üles. Nimetuna kadunud asjade asemele tuleb lõputult uusi soetada – pliiats on ära veerenud, dressipluus ei tea kuhu ununenud.
Kui kaugel asub tulevane kool kodust?
Kui koolimaja asub kodu lähedal või on laps sama teed mööda juba aastaid näiteks lasteaeda jalutanud, ei tekita koolitee lisastressi. Kui ema-isa hakkavad last autoga kooli ette ja sealt koju sõidutama, ei saa see tee ka vähemalt lapse jaoks stressirohke olema. Küll aga tasub lapsevanemal juba ette arvestada kooli ümbruses valitsevate varahommikuste ummikutega, mis kaovad umbes samal hetkel, kui algavad koolitunnid. Seega peaks autoga minejad vähemalt esialgu kindlasti lisaaega ja närve varuma, sest esimestel nädalatel ei taha ükski värske koolijüts tundi hilineda. See võib lapse kas esimeseks tunniks või lausa terveks päevaks rööpast välja lüüa, mille tõttu kannatab õppetööle keskendumine. Kui aga laps hakkab koolis käima mõne kilomeetri kaugusel jalgsi või veelgi kaugemal asuvas koolis ühistranspordiga ja ta pole sama teed varem üksi käinud, tuleks koolitee juba augustis nii mõnelgi korral ühiselt läbi käia. Nii on lapsel oleks sügisele julgem vastu astuda. Muidugi saate veel ka septembris koos kooliteed läbida, enne kui laps päris iseseisvalt hakkab kooli minema, aga suvel ilma tagant kiirustava kellajata on see samuti kasulik. Saate koos näha ja arutada kui kaua kooliminek lapsel tegelikult aega võtab – nii oskab ta kooli alguses juba aega täpsemalt arvestada.
Kuidas mõnede stressitekitajatega juba enne kooli algust toime tulla?
Kui laps läheb kooli koos lasteaiarühmast pärinevate sõpradega, ei tunne ta end koolis üksi ja võõrana. Kui ta aga läheb täiesti võõraste sekka, võib see tema jaoks rohkem või vähem hirmutav olla. Muidugi sõltub palju lapsest – mõni leiab uusi sõpru igalt poolt ja uude seltskonda sattudes kohe, teine ei saa võõrastega tükk aega jutule. Sõbrunemisele püüab õpetaja omalt poolt kindlasti igati kaasa aidata, aga vähemseltsivale lapsele võib uude keskkonda minek siiski hirmu tekitada. Mõni laps pelgab võõraid eakaaslasi, teine võõraid täiskasvanuid, kolmas aga võõrast suurt koolimaja. Kui lapsel on hirm õpetaja või koolimaja ees, siis minge kindlasti juba augustis maja ja klassijuhatajaga tutvuma. Leppige mineku aeg õpetajaga enne kokku ning kindlasti ei ole tal midagi selle vastu, et klassis teie ja teie lapsega veidi vestelda ning hirme hajutada, samuti saate koos vaadata koolimaja. Üks või kaks sellist kohtumist teevad lapsest ja õpetajast juba tuttavad inimesed ja nii ei pea laps pelgama võõrast õpetajat, sest ta ei olegi enam võõras. Koolimajas saate koos lapsega vaadata, kus asub garderoob, kus klassiruum, kus spordisaal ja kus tualetid. Seda kõike tutvustatakse lastele esimesel päeval koolis nagunii, aga mõnel lapsel aitab varasem ja koos vanemaga tutvumine stressitaset kõvasti alandada. Ja ehk ka emal – paljud emad pelgavad, kas ikka õpetaja on tore, kas koolimaja on kena, kas sai õige koolivalik tehtud… Lapsevanemate kõhklused ja pinged aga kanduvad lastele edasi, seepärast oleks hea, kui ka ema oma pingeid õpetajaga tutvumisel vähendada saaks. Rääkige, mis teile muret valmistab või mis eripärad on teie lapsel, et õpetaja selle infoga koolis arvestada saaks. Kuna õpetajad ei ole kahjuks mõtete lugejad, aitab rääkimine kindlasti kõiki osalisi. Kui mured peaksid ilmnema õppeaasta jooksul, siis võtke ka kindlasti õpetajaga ühendust, et rääkida ja ühiselt probleemidele lahendusi otsida. Tehke koostööd!
Sõbrad, „sõbrad“ ja usalduslike suhete tähtsus
Sügisel saabub teie lapse ellu ka palju uusi inimsuhteid. Sõbrad ja mitte niiväga head sõbrad, eilsed sõbrad, kes täna enam ei taha sõbrad olla, haiget tegev klassikaaslane, kiuslik vanema klassi õpilane. Omavaheliste suhete teema võib värskele kooliminejale võrduda maailma lõpuga ja segada õppetööle keskendumist. Seega peab harjuma erinevate lastega enda ümber ja õppima igasugustes suhetes toime tulema. Vanemana püüdke hoida lapsega usalduslikku suhet, et ta teiega oma rõõmudest ja muredest, sõpradest ja vaenlastest räägiks. Tundke lapse tegemiste vastu siirast huvi, küsides temalt koolipäeva lõpus konkreetseid küsimusi, mitte lihtsalt, et kuidas täna koolis läks. Pärige, mida laps vahetundides tegi, kellega mängis, mida uut täna koolis õppis, milline tund eriti meeldis ja miks, mida koolis sõi, kuidas bussile ja koju jõudis. Uskuge, saate hulga rohkem teada, kui vaid vastusest „Koolis läks hästi!“.
Koolis saavad lapsed „suureks“
Hirm uue ees võib olla üsna suur, kuid selle vähendamine ei pruugi keeruline olla. Võtke lapse jaoks aega, olge olemas, küsige, rääkige ja kuulake. Nii saate teada, mis last kohutab või mis teeb eriti rõõmu ja ajab elevile. Rõõmustage koos lapsega või aidake otsida lahendusi, kui näete muresid. Uue elukorraldusega harjuvad lapsed ja vanemad ära üldiselt ühe kuni kahe kuuga, aeglasemad kohanejad on ära kohanenud kindlasti vähemalt jõuluvaheajaks. Nautige kooliaega koos lapsega ja püüdke mitte kanda oma kooliaja negatiivseid mälestusi oma lastele üle, ärge eeldage, et ka tal tekivad samad probleemid. Kool, õppekava, -vahendid ja -meetodid on aastatega päris palju muutunud.
Koolis on tore, seal ainult ei õpita (kuigi ka õppimine on tore), vaid ka mängitakse, saadakse uusi sõpru, tehakse nalja, käiakse üheskoos põnevates paikades. Laps saab õige pea aru, et selline varasemast oluliselt iseseisvam elu on tegelikult päris vahva – saab ennast juba täitsa suure ja tähtsana tunda. Ja laste jaoks ilmselt kõige oodatum muutus – koolis ei pea päeval magama nagu lasteaias!
Ilusat ja pikka kooliteed nii uutele koolilastele kui nende vanematele!
http://ajakiri.lastekaitseliit.ee/2017/08/03/nouandeid-esimesse-klassi-mineva-lapse-vanemale/
Varsti-varsti alustab sinu laps esimest korda kooliteed, käies seda veel palju-palju aastaid. Ometi on see kõige esimene ikka kõige erilisem – kõik on uus septembrikuus. Paraku ei ole kõik uus ainult päikseline, sekka satub ikka ärevust ja äikest ka. Mida teha, et päikest oleks rohkem kui äikest? Järgnevast artiklist leiad mõned soovitused, et peagi saabuvasse elumuutusesse kergemini sisse elada.
Kooliminekuni keerleb lapse elu peamiselt mängimise ümber. Tal ei ole olnud vajadust ise jälgida, kuhu ja mis ajaks jõudma peab, mis asjad kaasas või seljas peavad olema, kust ja millal süüa saab jne. Algav koolilapse elu toob kaasa palju uut igapäevases elukorralduses, peamiselt just vastutuse, ise hakkama saamise ja eneseteeninduse osas. Lisaks kaasneb koolieluga ka palju uusi inimsuhteid.
Jälgi, treeni, märgista – ikka koos lapsega
Kas ja kui stressirohkeks kujuneb koolitee algus, sõltub paljudest teguritest. Näiteks sellest, kui palju on laps juba varem iseseisvalt tegutsenud – on ta ehk käinud ringides-trennides, kuhu tuli ise kohale minna, minekul-tulekul oma kotti pakkida ja ise riietuda. Sellise kogemuse puudumisel kujuneb muutus suuremaks, kuna tuleb hakata ise enda asjade eest hoolitsema, et õiged õueriided koolipäeva lõpus selga saavad või koolikott koduteel poodi ei ununeks. Lapsele võiks selgitada, et müts ja sall asugu jopekäises, jope ise aga nagis, mitte põrandal või pingil. Ka jalanõusid ja kehalise kasvatuse riideid tuleb koolis ise vahetada, vajadusel ka paelu siduda või nööpe avada-sulgeda. Kui lapsel on esialgu raskusi paelte või nööpidega, siis tasuks varuda krõpsudega spordijalanõud ja talvesaapad ning jälgida, et sporditunni päeval ei kannaks laps rohkete nööpidega riideid, mille avamiseks või sulgemiseks kuluva aja tõttu laps üksi riietusruumi pusima või isegi nutma jääb ja tundi hilineb. Õpetajad üldjuhul lapsi igapäevaselt koolis ei riieta, kuigi erandkorras ikka abistavad. Seetõttu ei pruugi õpetaja esimesel hetkel märgatagi, et kellegi rivist puudumist. Kodus tasub nii paelte sidumist kui ka nööpide sulgemist järjepidevalt treenida. Riided ja koolitarbed iga üksiku pliiatsi ja kustutuskummini välja tasub lapse nimega märgistada, sest ära hakkavad asjad kaduma niikuinii. Oma märgi või nimega asja leiab laps või ka vanem taas üles. Nimetuna kadunud asjade asemele tuleb lõputult uusi soetada – pliiats on ära veerenud, dressipluus ei tea kuhu ununenud.
Kui kaugel asub tulevane kool kodust?
Kui koolimaja asub kodu lähedal või on laps sama teed mööda juba aastaid näiteks lasteaeda jalutanud, ei tekita koolitee lisastressi. Kui ema-isa hakkavad last autoga kooli ette ja sealt koju sõidutama, ei saa see tee ka vähemalt lapse jaoks stressirohke olema. Küll aga tasub lapsevanemal juba ette arvestada kooli ümbruses valitsevate varahommikuste ummikutega, mis kaovad umbes samal hetkel, kui algavad koolitunnid. Seega peaks autoga minejad vähemalt esialgu kindlasti lisaaega ja närve varuma, sest esimestel nädalatel ei taha ükski värske koolijüts tundi hilineda. See võib lapse kas esimeseks tunniks või lausa terveks päevaks rööpast välja lüüa, mille tõttu kannatab õppetööle keskendumine. Kui aga laps hakkab koolis käima mõne kilomeetri kaugusel jalgsi või veelgi kaugemal asuvas koolis ühistranspordiga ja ta pole sama teed varem üksi käinud, tuleks koolitee juba augustis nii mõnelgi korral ühiselt läbi käia. Nii on lapsel oleks sügisele julgem vastu astuda. Muidugi saate veel ka septembris koos kooliteed läbida, enne kui laps päris iseseisvalt hakkab kooli minema, aga suvel ilma tagant kiirustava kellajata on see samuti kasulik. Saate koos näha ja arutada kui kaua kooliminek lapsel tegelikult aega võtab – nii oskab ta kooli alguses juba aega täpsemalt arvestada.
Kuidas mõnede stressitekitajatega juba enne kooli algust toime tulla?
Kui laps läheb kooli koos lasteaiarühmast pärinevate sõpradega, ei tunne ta end koolis üksi ja võõrana. Kui ta aga läheb täiesti võõraste sekka, võib see tema jaoks rohkem või vähem hirmutav olla. Muidugi sõltub palju lapsest – mõni leiab uusi sõpru igalt poolt ja uude seltskonda sattudes kohe, teine ei saa võõrastega tükk aega jutule. Sõbrunemisele püüab õpetaja omalt poolt kindlasti igati kaasa aidata, aga vähemseltsivale lapsele võib uude keskkonda minek siiski hirmu tekitada. Mõni laps pelgab võõraid eakaaslasi, teine võõraid täiskasvanuid, kolmas aga võõrast suurt koolimaja. Kui lapsel on hirm õpetaja või koolimaja ees, siis minge kindlasti juba augustis maja ja klassijuhatajaga tutvuma. Leppige mineku aeg õpetajaga enne kokku ning kindlasti ei ole tal midagi selle vastu, et klassis teie ja teie lapsega veidi vestelda ning hirme hajutada, samuti saate koos vaadata koolimaja. Üks või kaks sellist kohtumist teevad lapsest ja õpetajast juba tuttavad inimesed ja nii ei pea laps pelgama võõrast õpetajat, sest ta ei olegi enam võõras. Koolimajas saate koos lapsega vaadata, kus asub garderoob, kus klassiruum, kus spordisaal ja kus tualetid. Seda kõike tutvustatakse lastele esimesel päeval koolis nagunii, aga mõnel lapsel aitab varasem ja koos vanemaga tutvumine stressitaset kõvasti alandada. Ja ehk ka emal – paljud emad pelgavad, kas ikka õpetaja on tore, kas koolimaja on kena, kas sai õige koolivalik tehtud… Lapsevanemate kõhklused ja pinged aga kanduvad lastele edasi, seepärast oleks hea, kui ka ema oma pingeid õpetajaga tutvumisel vähendada saaks. Rääkige, mis teile muret valmistab või mis eripärad on teie lapsel, et õpetaja selle infoga koolis arvestada saaks. Kuna õpetajad ei ole kahjuks mõtete lugejad, aitab rääkimine kindlasti kõiki osalisi. Kui mured peaksid ilmnema õppeaasta jooksul, siis võtke ka kindlasti õpetajaga ühendust, et rääkida ja ühiselt probleemidele lahendusi otsida. Tehke koostööd!
Sõbrad, „sõbrad“ ja usalduslike suhete tähtsus
Sügisel saabub teie lapse ellu ka palju uusi inimsuhteid. Sõbrad ja mitte niiväga head sõbrad, eilsed sõbrad, kes täna enam ei taha sõbrad olla, haiget tegev klassikaaslane, kiuslik vanema klassi õpilane. Omavaheliste suhete teema võib värskele kooliminejale võrduda maailma lõpuga ja segada õppetööle keskendumist. Seega peab harjuma erinevate lastega enda ümber ja õppima igasugustes suhetes toime tulema. Vanemana püüdke hoida lapsega usalduslikku suhet, et ta teiega oma rõõmudest ja muredest, sõpradest ja vaenlastest räägiks. Tundke lapse tegemiste vastu siirast huvi, küsides temalt koolipäeva lõpus konkreetseid küsimusi, mitte lihtsalt, et kuidas täna koolis läks. Pärige, mida laps vahetundides tegi, kellega mängis, mida uut täna koolis õppis, milline tund eriti meeldis ja miks, mida koolis sõi, kuidas bussile ja koju jõudis. Uskuge, saate hulga rohkem teada, kui vaid vastusest „Koolis läks hästi!“.
Koolis saavad lapsed „suureks“
Hirm uue ees võib olla üsna suur, kuid selle vähendamine ei pruugi keeruline olla. Võtke lapse jaoks aega, olge olemas, küsige, rääkige ja kuulake. Nii saate teada, mis last kohutab või mis teeb eriti rõõmu ja ajab elevile. Rõõmustage koos lapsega või aidake otsida lahendusi, kui näete muresid. Uue elukorraldusega harjuvad lapsed ja vanemad ära üldiselt ühe kuni kahe kuuga, aeglasemad kohanejad on ära kohanenud kindlasti vähemalt jõuluvaheajaks. Nautige kooliaega koos lapsega ja püüdke mitte kanda oma kooliaja negatiivseid mälestusi oma lastele üle, ärge eeldage, et ka tal tekivad samad probleemid. Kool, õppekava, -vahendid ja -meetodid on aastatega päris palju muutunud.
Koolis on tore, seal ainult ei õpita (kuigi ka õppimine on tore), vaid ka mängitakse, saadakse uusi sõpru, tehakse nalja, käiakse üheskoos põnevates paikades. Laps saab õige pea aru, et selline varasemast oluliselt iseseisvam elu on tegelikult päris vahva – saab ennast juba täitsa suure ja tähtsana tunda. Ja laste jaoks ilmselt kõige oodatum muutus – koolis ei pea päeval magama nagu lasteaias!
Ilusat ja pikka kooliteed nii uutele koolilastele kui nende vanematele!
http://ajakiri.lastekaitseliit.ee/2017/08/03/nouandeid-esimesse-klassi-mineva-lapse-vanemale/
Õpetaja: laps pole õun, kes suve läbi valmib ja siis sügisel küpselt kooli potsab
Kui tubli vanem tahab siiski suvel koolieelset lõpuspurti korraldada, siis ei peaks keskenduma lugemisele-kirjutamisele-arvutamisele. Ärge rikkuge lapse ja enda suve ja halvemas variandis lapse soovi õppida.
Tallinna Kunstigümnaasiumi logopeed Meeli Pandis ütleb, et vastupidiselt kiirete tulemuste ootusele lapse kooliküpsuse teemal, on protsess aastatepikkune, hõlmates paljude „aednike“ ühiseid jõupingutusi. „Kooliküpsuse ja koolivalmiduse asemel peaks rääkima pere, lasteaia ja kooli koostööst, et vajalik informatsioon oleks vahetatud ning tehtud kõik, et lapse ja pere elumuutus oleks sujuv. Võtmeroll on siin vanemal,“ tõdes Pandis.
Võtmesõnadeks on mäng ja suhtlemine
Kõige parem ettevalmistus kooliks on mäng ja suhtlemine eakaaslaste ja täiskasvanutega. Mäng on reaalsuse mudeldamine. Mängus arenevad oskused, mis on olulised koolis toimetulekuks ja mida läheb vaja kogu elu.
„Mängige liikumismänge ja andke lapsele füüsilist tegevust, mis arendaks ta vastupidavust, tasakaalu, koordinatsiooni ja peenmotoorikat. Motoorika ja aju arenevad koostöös. Õpiraskustega lapsed on sageli kohmakad ja kehva koordinatsiooniga,“ räägib Pandis. „Laske lapsel ronida, sõita ratta, tõukeka, rula, rulluiskudega, ujuge. Mängige pallimänge. Tuletage meelde oma lapsepõlvemängud -keks ja kummikeks, keerukuju ja kull, pallikool ja uka-uka ja mängige koos lastega. Kui endal kogemust napib, siis otsige raamatutest või internetist.“
http://perejalaps.ee/
Tallinna Kunstigümnaasiumi logopeed Meeli Pandis ütleb, et vastupidiselt kiirete tulemuste ootusele lapse kooliküpsuse teemal, on protsess aastatepikkune, hõlmates paljude „aednike“ ühiseid jõupingutusi. „Kooliküpsuse ja koolivalmiduse asemel peaks rääkima pere, lasteaia ja kooli koostööst, et vajalik informatsioon oleks vahetatud ning tehtud kõik, et lapse ja pere elumuutus oleks sujuv. Võtmeroll on siin vanemal,“ tõdes Pandis.
Võtmesõnadeks on mäng ja suhtlemine
Kõige parem ettevalmistus kooliks on mäng ja suhtlemine eakaaslaste ja täiskasvanutega. Mäng on reaalsuse mudeldamine. Mängus arenevad oskused, mis on olulised koolis toimetulekuks ja mida läheb vaja kogu elu.
„Mängige liikumismänge ja andke lapsele füüsilist tegevust, mis arendaks ta vastupidavust, tasakaalu, koordinatsiooni ja peenmotoorikat. Motoorika ja aju arenevad koostöös. Õpiraskustega lapsed on sageli kohmakad ja kehva koordinatsiooniga,“ räägib Pandis. „Laske lapsel ronida, sõita ratta, tõukeka, rula, rulluiskudega, ujuge. Mängige pallimänge. Tuletage meelde oma lapsepõlvemängud -keks ja kummikeks, keerukuju ja kull, pallikool ja uka-uka ja mängige koos lastega. Kui endal kogemust napib, siis otsige raamatutest või internetist.“
http://perejalaps.ee/
VANEMATE MÕJU LAPSE SÕPRUSSUHETELE „KIUSAMISEST VABAKS!“ PÕHIMÕTETE VALGUSES
Autor: Auli Andersalu-Targo
“Kiusamisest vabaks!” metoodika koolitaja, psühholoog
Lapsed vajavad häid suhteid oma elus, et ennast õnnelikuna tunda. Oma esimesed inimsuhete kogemused saavad nad perekonnast, suheldes erinevast soost ja erinevas vanuses pereliikmetega. Selleks, et laps oskaks olla hea sõber, on vanematele esimeseks soovituseks olla ise oma lapsega heas kontaktis, tema tegemiste vastu siirast huvi tunda, temaga koos aega veeta ja tema kuulamiseks piisavalt aega võtta. Kontakt vanemaga õpetab lapsele, kuidas kaaslase vastu huvi tunda, kuidas tema tegemistele kaasa elada, kuidas temaga oma mõtteid ja tundeid jagada. Vanem võiks lisaks vanema rollile olla oma lapse jaoks üks tõeliselt hea sõber ja see on üks kindlamaid viise, kuidas õpetada lapsele sõpruse tähendust.
Paljud lapsed saavad juba väga varases eas lisaks kodustele suhetele proovida suhtlemist eakaaslastega lasteaias ja koolieaks on kõigil lastel juba märkimisväärne hulk kogemusi teiste lastega suhtlemisest. Neis lasteaedades, kus on kasutusel „Kiusamisest vabaks!“ metoodika, saavad lapsed õpetajate juhendamisel teadliku ja süsteemse õpetuse sellest, kuidas olla heaks kaaslaseks kõigile rühmakaaslastele. Praeguseks on juba ka hulk koole liitunud metoodika kasutamisega ning see suurendab veelgi nende laste arvu, keda ka juhendatakse koolis teadlikult sõprussuhteid looma ja neid hoidma.
Näiteid hoolivuse õpetamise võimalustest
„Kiusamisest vabaks!“ metoodika põhimõtted ja vahendid aitavad ka vanematel õpetada oma lastele, et head suhted kaaslastega on loomulik osa lasteaia- või koolielust. Kiusamisvabas elus on üheks oluliseks põhimõtteks see, et iga grupiliige kas peres või rühmas või klassis vastutab selle eest, et teistel oleks selles grupis hea olla. Koduses elus saavad vanemad seda head mõtet lastega arutada, tuues näiteks selle, kuidas perekonnas üksteise eest hoolitsetakse ja üksteisega arvestatakse. Arutada võiks ka seda, millised olukorrad lasteaias või koolis on need, kus laps saab väljendada oma hoolimist teiste laste suhtes. Näiteks saab ta õue minnes märgata, kas mõni tema kaaslane vajab abi riietumisel või õues olles saab aidata näiteks kiigele hoogu teha. Sellise käitumisega saab laps väljendada hoolivust, mis on üks oluline metoodika põhiväärtus. Jutuajamiste käigus saab pöörata lapse tähelepanu sellele, kas rühmas või klassis on lapsi, kes on üksikud, ilma sõpradeta ning arutada, mida laps saaks teha, et nende laste olukorda aidata paremaks muuta.
Näiteid sallivuse õpetamise võimalustest
Kui vanemad soovivad oma lastele õpetada sallivust, siis saavad nad selle heaks lapsega rääkida sellest, millised on tema rühma- või klassikaaslaste erinevused. Heatahtliku tooniga võiks vanemad lastega arutleda selle üle, kas lapse kaaslaste hulgas on erinevast rahvusest, erineva välimusega, erinevate oskustega, erinevate kommetega peredest lapsi. Erinevustest kui tugevustest rääkimine suurendab lapse arusaamist sellest, et erinevate inimestega on tore koos olla. Sellisel moel toimub sallivuse õpetamine ka kiusamisvabade põhimõtetega lasteaedades ja koolides, kus õpitakse erinevate laste pereelu tundma, kui näiteks Sõber Karu läheb nädalavahetuseks mõnele lapsele koju külla ja pärast saavad lapsed Karu kogemustest teistele rääkida. Vanemad peaksid kindlasti meeles pidama seda, et teistest peredest rääkimine peab olema lugupidava suhtumisega ka siis, kui selle pere väärtused ja arusaamad tunduvad olevat võõrad, arusaamatud. Sallivuse õppimiseks võivad vanemad aidata õpetajatel korraldada ühiseid peredele mõeldud õhtusööke lasteaias või koolis, kuhu kõik vanemad toovad kaasa omalt poolt midagi maitsvat ja tutvustavad näiteks erinevate rahvuste toite ning viivad hiljem lastega läbi toredaid mänge.
Näiteid austuse õpetamise võimalustest
Austavate suhete õppimiseks on hea alustada sellest, et vanemad õpivad koos lastega selgeks kõigi teiste laste nimed ja räägivad samal ajal sellest, kui oluline on inimese jaoks tema nimesse ja peresse lugupidav suhtumine. Üks austusega seotud oluline teema on laste sünnipäevad. Vanemad saavad omavahelises koostöös sõlmida kokkuleppeid, kuidas toimub laste sünnipäevade tähistamine nii, et kõik lapsed saaksid selle üle rõõmustada. Võib-olla otsustatakse kutsuda sünnipäevapeole kõik lapsed või ainult tüdrukud või ainult poisid või peetakse suurem pidu lasteaia-, koolipäeva jooksul ja teiste oluliste inimestega on eraldi pidu muul ajal. Kui peole ei kutsuta kõiki lapsi, tuleks kutseid jagada märkamatult, nii, et teised end halvasti ei peaks tundma. Kõige olulisem on meeles hoida seda, et vanemad teeksid selged kokkulepped ja räägiksid oma lastega sellest, et igal juhul tuleb austavalt suhtuda sünnipäevalapsesse. Vahest oleks hea arutada ka seda, milline on hea külaline ja kuidas laps peaks sünnipäeval käituma, et pidu oleks tore ja meeldiv.
Näiteid julguse õpetamise võimalustest
Vanemad võiks kindlasti olla need esimesed inimesed, kes toetavad last, kui tema suhted sõpradega muutuvad keeruliseks. See kuidas laps näeb vanemate vahelist suhtlemist, konfliktides olemist ja nende lahendamist, mõjutab kahtlemata lapse võimet oma sõpradega tülisid lahendada. Vanemad peaks mõtlema sellele, et kui nad soovivad, et nende lapsed oleksid suutelised ise lahendama konflikte sõpradega, peaks nad andma lapsele piisavalt võimalusi ja aega oma tülide lahendamisega ise tegeleda. Lapse usaldamine on siin oluliseks märksõnaks, mida vanemad peaks meeles pidama. Tasub oma last usaldada selles, mis puudutab tema võimet oma tülidega ise hakkama saada. Vanem saab lapsele õpetada, kuidas ennast kehtestada ja kuidas öelda sõbralikul ning kindlal toonil seda, mis on talle tähtis. Lapse jaoks võib väga raske olla see, kui ta tahab ühtaegu arvestada sõprade arvamusega ja samas jääda kindlaks oma väärtustele.
Kiusamisvaba keskkonna loomine lastele tähendab ka seda, et lastele tuleb teadlikult õpetada seda, kuidas olla suhetes julge, kui on vaja enda või mõne teise lapse eest seista. Julgus tähendab seda, et laps räägib selgelt sellest, kuidas ta end tunneb, mida mõtleb ja vajab. Kõige paremini saab laps õppida seda vanema eeskuju järgi. Kui lapsevanem on ise oma eneseväljenduses selge ja aus, õpib ka laps seda. Kui vanem näitab välja oma piire ja ütleb julgelt seda, mis talle meeldib, mis mitte, õpib laps ka seda. Kui vanem oma last ise austavalt, siirast huvi tundes kuulab, õpib ka laps sellest, kuidas teisi inimesi kuulata. Julgusest rääkides on hea leida näiteid julgetest tegudest kas vanema enda elust või raamatutest, filmidest. Arutada võiks selle üle, millistes olukordades on inimesel vaja suurt julgust, kuidas vahel on ka täiskasvanutel raske endas julgust leida ja mida näitavad erinevate lapse lemmiktegelaste lood julguse kohta.
Vanem lapse väärtuskasvatuse toetajana
Heaks kaaslaseks olemise juures on vanemate teadlik lapse suunamine väga oluline ja selle aluseks on omakorda vanema siiras huvi lapse elu vastu. Kui vanem näitab tavalises igapäevaelus välja huvi lapse tegemiste vastu, siis sellest õpib laps teiste inimeste vastu huvi tundmist. Kui laps on kuulatud, õpib ta teisi inimesi kuulama. Kui laps tunneb, et teda võetakse tõsiselt, hakkab ka tema oma kaaslasi ja nende rõõme-muresid tõsiselt võtma.
http://ajakiri.lastekaitseliit.ee/2017/04/07/vanemate-moju-lapse-soprussuhetele-kiusamisest-vabaks-pohimotete-valguses/
KUI TIHTI ME LAPSEVANEMANA TEKITAME LAPSES TAHTMATULT TUNDE, ET TEDA EI ARMASTATA?
Kahjuks on lihtne kiires elutempos ja kohustuste kuhja alla mattudes unustada nendes pisikestes kehades tuksuvad südamed.
Uuringud on näidanud, et nendel lastel, kes tunnevad, et nendega arvestatakse ja neid armastatakse, tekib positiivne enesehinnang ja nad tunnevad end turvaliselt ja õnnelikult.
Mõjuvõimas suhtlus - mida ütleme, kuidas ütleme, millal ütleme - see on ainus tööriist meie kui lapsevanemate kätes, mille abil luua kestev ja tugev suhe oma lastega, nende kõige tähtsamatega meie elus.
Tihtipeale ei teadvusta me lapsevanematena endale kui tähtsat rolli mängime me oma lapse suhtlusoskuse juurdumise ja süvenemise protsessis. Esimesed vestlused, mida meie lapsed kuulevad on kas peetud nendega või nende läheduses. Ja need on vestlused, mille muutmise võim on meie endi kätes.
Maailmas, kus "ei" öelda on tavaliselt palju lihtsam kui "jah", on eriti tähtis kasvatada lapsi teadmises, et negatiivsusel ei ole suurem kaal kui positiivsusel. Vanemana peaksime oma ütlusi hoolega kontrollima ja võimalikke tagajärgi enesele teadvustama. Negatiivsed kommentaarid võivad vestlust mõjutada moel, mida me vestluse toimumise hetkel ei hooma.
On lõputu arv võimalusi ja viise lastele oma armastust näidata ja julgustavad sõnad ei ole siinkohal sugugi uudiseks, kuid siiski jäävad need kõige lihtsamad laused tihtipeale ütlemata või ei öelda neid piisavalt sageli.
Julgustavatel sõnadel ei ole "aegumistähtaega" ja nende mõju saadab sinu last läbi lapsepõlve ja noorukiea. On fraase, mida lapsevanemana peaksime kasutama igapäevaselt, et tugevdada perekondlikke sidemeid ja mõjutada oma lapsi positiivsusele.
Mõned paljudest:
"Ma armastan sind" - ära lase päevagi mööduda, ilma et oma lapsele neid sõnu ütleksid. Lapsed tunnevad end turvaliselt teades, et neid armastatakse. Tulekul on keerulised ajad. Kindlasti tuleb ette olukordi, kus langetatud otsus ei ole just parim. Sel hetkel on väga tähtis, et lapsel on teadmine, mis iganes olukord toob, vanemate armastus on kindel kui kalju.
"Sa teed mind väga rõõmsaks" - see on kivisse raiutud tõde! Lapsed on ammendamatud rõõmu ja armastuse allikad ja on tähtis, et nad kuuleksid seda praegu, mitte aastate pärast kooli lõpetades või kihludes. Ütle seda neile juba täna!
"Sa oled eriline" - Iga üks meist hiilgab omal moel ja lapsed peaksid mõistma juba varases eas, et inimesed on erinevad ja unikaalsed. Sea endale eesmärgiks öelda oma lapsele piisavalt tihti, et parim asi sinu elus on tema ja võrdlus ei tule kõne allagi!
"Mulle meeldib kui sa ... "- kellele ei meeldiks teadmine, et see, mida teed, rõõmustab teisi. Lapsed pole mingi erand. Võta endale see aeg ja kiida oma lapse häid maneere, positiivseid omadusi, vahvaid ideid, tublisi saavutusi jne.
"Ma usun sinusse" - ütle oma lapsele, et sa usaldad teda ja austad tema otsuseid ja sinu laps kasvab üles turvatundega.
"Aitäh" - lihtsad viisakusavaldused on märk austusest. Sotsiaalsed oskused on elus kriitilise tähtsusega ja parim aeg taktitunde ja heasoovlikkuse juurutamise alustamiseks on lapsepõlv.
"Mulle meeldib sinuga koos aega veeta" - näita lapsele, et ühiselt veedetud aeg on sulle tähtis, et ka sulle meeldib koos mängida ja sa näed kuidas jutt hakkab iseenesest jooksma. Mänguhoos on laps lõõgastunud ja vestlus kujuneb loomulikumalt. Nüüd on hea aeg küsida, kuidas koolis läheb, kas on muresid, mida ta arvab ja tunneb.
"Kui oled jamas, me aitame sind" - me kõik teeme vigu. Teadmine, et kui viga on tehtud, siis järgneb abi, mitte süüdistus või häbistus, võib ära hoida nii mõnegi kehva otsuse.
Tugevama mõju avaldamiseks toeta neid lauseid ka tegudega, sest teod kõnelevad enese eest.
Leides aja nende lihtsate kuid mõjusate tegude jaoks igas päevas, saad vastutasuks südamerahu, et sinu laps läheb õhtul magama teadmisega "mind armastatakse". Ja mida enamat sa lapsevanemana oskaksid tahta ? !
Kallista, kallista, kallista - tulles ja minnes. Selline lihtne asi võib kiires elutempos kergesti ununeda. Eriti tähtis on kallistus päeval, mis algas hommikuse konfliktiga. See annab lapsele kindlustunde, et kõik on endiselt hästi ja teda armastatakse. Füüsilise kiindumuse näitamine vähendab võimalusi, et sinu laps muutub agressiivseks, anti-sotsiaalseks või tal tekib muid käitumisprobleeme.
Muuda magamaminekud väärtuslikeks hetkedeks -pere pisemad hindavad unejutuaega kõrgelt. See on imeliselt lõõgastav ja suurepärane võimalus lapse ja vanema kvaliteet-ajaks. Lisaks mõnusale ajaveetmise vormile, arendab ettelugemine boonusena lapse sõnavara ja treenib aju.
Nutiseadme vaba pooltund - koju jõudes lülita vähemalt esimeseks pooleks tunniks oma telefon välja ja pühendu täielikult lastele. See näitab neile, et oled seal ja kuulad ja , et vanemad vajavad samuti ekraani vaba aega. Lastele meeldib jutustada lugusid. Palu lapsel rääkida oma päevast, multikast, mida ta vaatas, eelmisel ööl nähtud unenäost - valik on lai. Ja kuula, kuula pühendunult ja lase neil mõista, et oled täielikult "kohal".
Jaga komplimente ja täna oma last, et ta on tubli ja hea- lapsed võivad olla vägagi enesekriitilised, seega on neil vaja kuulda ja teada, et nad on head ja tublid lapsed. Anna oma lapse enesekindlusele tõuge öeldes talle kui suurepärane ta on. Iga päev !
Silmside - ära unusta kõige lihtsamat viisi näitamaks et hoolid kellestki. Loo lapsega silmside ja hoia seda.
Ütle "jah" mõne soovi osas, kuigi muidu tahaksid öelda "ei" - loomulikult mõistlikkuse piires. See teeb su lapse õnnelikuks ja näitab, et tema soovidest hoolitakse.
Tekita 15 minutit ühist aega, mille sisustamise saab planeerida laps - see on talle väga tähtis, et tema ise saab otsustada, mida soovib selle ajaga teha.
Kaasa laps oma tegevusse- lapsed armastavad aidata ja kuigi ühiselt tehtu võtab kauem ja segadus on vast suurem, annab see lapsele võimaluse end tähtsana tunda.
Jälgi oma lapsi mänguhoos- millal sa viimati lihtsalt istusid ja vaatasid pealt, kuidas su lapsed mängivad? Kiusatus minna omi asju toimetama on kindlasti suur, kuid võta see hetk. Kui lapsed näevad, et neid jälgitakse, tekitab see neis tunde, et nad tegelevad millegi väga tähtsaga.
Õhtutundidesse planeeri "kaisuaeg" - Pika päeva järel pole paremat viisi kontakti loomiseks kui üks korralik kaisuaeg. Kõik lapsed armastavad kaissu pugemist ja väikest müramist. Kaisuaeg on armastusest pungil!
Pea meeles, et lapsed on kodu peegel! Ja sinu ime ja õnnistus, valgus mis paneb särama iga sinu päeva! Tee nii, et nad seda teaksid ja tunneksid. Iga päev !
https://pisipere.ee/nouanded//kui-tihti-me-lapsevanemana-tekitame-lapses-tahtmatult-tunde-et-teda-ei-armastata-
“Kiusamisest vabaks!” metoodika koolitaja, psühholoog
Lapsed vajavad häid suhteid oma elus, et ennast õnnelikuna tunda. Oma esimesed inimsuhete kogemused saavad nad perekonnast, suheldes erinevast soost ja erinevas vanuses pereliikmetega. Selleks, et laps oskaks olla hea sõber, on vanematele esimeseks soovituseks olla ise oma lapsega heas kontaktis, tema tegemiste vastu siirast huvi tunda, temaga koos aega veeta ja tema kuulamiseks piisavalt aega võtta. Kontakt vanemaga õpetab lapsele, kuidas kaaslase vastu huvi tunda, kuidas tema tegemistele kaasa elada, kuidas temaga oma mõtteid ja tundeid jagada. Vanem võiks lisaks vanema rollile olla oma lapse jaoks üks tõeliselt hea sõber ja see on üks kindlamaid viise, kuidas õpetada lapsele sõpruse tähendust.
Paljud lapsed saavad juba väga varases eas lisaks kodustele suhetele proovida suhtlemist eakaaslastega lasteaias ja koolieaks on kõigil lastel juba märkimisväärne hulk kogemusi teiste lastega suhtlemisest. Neis lasteaedades, kus on kasutusel „Kiusamisest vabaks!“ metoodika, saavad lapsed õpetajate juhendamisel teadliku ja süsteemse õpetuse sellest, kuidas olla heaks kaaslaseks kõigile rühmakaaslastele. Praeguseks on juba ka hulk koole liitunud metoodika kasutamisega ning see suurendab veelgi nende laste arvu, keda ka juhendatakse koolis teadlikult sõprussuhteid looma ja neid hoidma.
Näiteid hoolivuse õpetamise võimalustest
„Kiusamisest vabaks!“ metoodika põhimõtted ja vahendid aitavad ka vanematel õpetada oma lastele, et head suhted kaaslastega on loomulik osa lasteaia- või koolielust. Kiusamisvabas elus on üheks oluliseks põhimõtteks see, et iga grupiliige kas peres või rühmas või klassis vastutab selle eest, et teistel oleks selles grupis hea olla. Koduses elus saavad vanemad seda head mõtet lastega arutada, tuues näiteks selle, kuidas perekonnas üksteise eest hoolitsetakse ja üksteisega arvestatakse. Arutada võiks ka seda, millised olukorrad lasteaias või koolis on need, kus laps saab väljendada oma hoolimist teiste laste suhtes. Näiteks saab ta õue minnes märgata, kas mõni tema kaaslane vajab abi riietumisel või õues olles saab aidata näiteks kiigele hoogu teha. Sellise käitumisega saab laps väljendada hoolivust, mis on üks oluline metoodika põhiväärtus. Jutuajamiste käigus saab pöörata lapse tähelepanu sellele, kas rühmas või klassis on lapsi, kes on üksikud, ilma sõpradeta ning arutada, mida laps saaks teha, et nende laste olukorda aidata paremaks muuta.
Näiteid sallivuse õpetamise võimalustest
Kui vanemad soovivad oma lastele õpetada sallivust, siis saavad nad selle heaks lapsega rääkida sellest, millised on tema rühma- või klassikaaslaste erinevused. Heatahtliku tooniga võiks vanemad lastega arutleda selle üle, kas lapse kaaslaste hulgas on erinevast rahvusest, erineva välimusega, erinevate oskustega, erinevate kommetega peredest lapsi. Erinevustest kui tugevustest rääkimine suurendab lapse arusaamist sellest, et erinevate inimestega on tore koos olla. Sellisel moel toimub sallivuse õpetamine ka kiusamisvabade põhimõtetega lasteaedades ja koolides, kus õpitakse erinevate laste pereelu tundma, kui näiteks Sõber Karu läheb nädalavahetuseks mõnele lapsele koju külla ja pärast saavad lapsed Karu kogemustest teistele rääkida. Vanemad peaksid kindlasti meeles pidama seda, et teistest peredest rääkimine peab olema lugupidava suhtumisega ka siis, kui selle pere väärtused ja arusaamad tunduvad olevat võõrad, arusaamatud. Sallivuse õppimiseks võivad vanemad aidata õpetajatel korraldada ühiseid peredele mõeldud õhtusööke lasteaias või koolis, kuhu kõik vanemad toovad kaasa omalt poolt midagi maitsvat ja tutvustavad näiteks erinevate rahvuste toite ning viivad hiljem lastega läbi toredaid mänge.
Näiteid austuse õpetamise võimalustest
Austavate suhete õppimiseks on hea alustada sellest, et vanemad õpivad koos lastega selgeks kõigi teiste laste nimed ja räägivad samal ajal sellest, kui oluline on inimese jaoks tema nimesse ja peresse lugupidav suhtumine. Üks austusega seotud oluline teema on laste sünnipäevad. Vanemad saavad omavahelises koostöös sõlmida kokkuleppeid, kuidas toimub laste sünnipäevade tähistamine nii, et kõik lapsed saaksid selle üle rõõmustada. Võib-olla otsustatakse kutsuda sünnipäevapeole kõik lapsed või ainult tüdrukud või ainult poisid või peetakse suurem pidu lasteaia-, koolipäeva jooksul ja teiste oluliste inimestega on eraldi pidu muul ajal. Kui peole ei kutsuta kõiki lapsi, tuleks kutseid jagada märkamatult, nii, et teised end halvasti ei peaks tundma. Kõige olulisem on meeles hoida seda, et vanemad teeksid selged kokkulepped ja räägiksid oma lastega sellest, et igal juhul tuleb austavalt suhtuda sünnipäevalapsesse. Vahest oleks hea arutada ka seda, milline on hea külaline ja kuidas laps peaks sünnipäeval käituma, et pidu oleks tore ja meeldiv.
Näiteid julguse õpetamise võimalustest
Vanemad võiks kindlasti olla need esimesed inimesed, kes toetavad last, kui tema suhted sõpradega muutuvad keeruliseks. See kuidas laps näeb vanemate vahelist suhtlemist, konfliktides olemist ja nende lahendamist, mõjutab kahtlemata lapse võimet oma sõpradega tülisid lahendada. Vanemad peaks mõtlema sellele, et kui nad soovivad, et nende lapsed oleksid suutelised ise lahendama konflikte sõpradega, peaks nad andma lapsele piisavalt võimalusi ja aega oma tülide lahendamisega ise tegeleda. Lapse usaldamine on siin oluliseks märksõnaks, mida vanemad peaks meeles pidama. Tasub oma last usaldada selles, mis puudutab tema võimet oma tülidega ise hakkama saada. Vanem saab lapsele õpetada, kuidas ennast kehtestada ja kuidas öelda sõbralikul ning kindlal toonil seda, mis on talle tähtis. Lapse jaoks võib väga raske olla see, kui ta tahab ühtaegu arvestada sõprade arvamusega ja samas jääda kindlaks oma väärtustele.
Kiusamisvaba keskkonna loomine lastele tähendab ka seda, et lastele tuleb teadlikult õpetada seda, kuidas olla suhetes julge, kui on vaja enda või mõne teise lapse eest seista. Julgus tähendab seda, et laps räägib selgelt sellest, kuidas ta end tunneb, mida mõtleb ja vajab. Kõige paremini saab laps õppida seda vanema eeskuju järgi. Kui lapsevanem on ise oma eneseväljenduses selge ja aus, õpib ka laps seda. Kui vanem näitab välja oma piire ja ütleb julgelt seda, mis talle meeldib, mis mitte, õpib laps ka seda. Kui vanem oma last ise austavalt, siirast huvi tundes kuulab, õpib ka laps sellest, kuidas teisi inimesi kuulata. Julgusest rääkides on hea leida näiteid julgetest tegudest kas vanema enda elust või raamatutest, filmidest. Arutada võiks selle üle, millistes olukordades on inimesel vaja suurt julgust, kuidas vahel on ka täiskasvanutel raske endas julgust leida ja mida näitavad erinevate lapse lemmiktegelaste lood julguse kohta.
Vanem lapse väärtuskasvatuse toetajana
Heaks kaaslaseks olemise juures on vanemate teadlik lapse suunamine väga oluline ja selle aluseks on omakorda vanema siiras huvi lapse elu vastu. Kui vanem näitab tavalises igapäevaelus välja huvi lapse tegemiste vastu, siis sellest õpib laps teiste inimeste vastu huvi tundmist. Kui laps on kuulatud, õpib ta teisi inimesi kuulama. Kui laps tunneb, et teda võetakse tõsiselt, hakkab ka tema oma kaaslasi ja nende rõõme-muresid tõsiselt võtma.
http://ajakiri.lastekaitseliit.ee/2017/04/07/vanemate-moju-lapse-soprussuhetele-kiusamisest-vabaks-pohimotete-valguses/
KUI TIHTI ME LAPSEVANEMANA TEKITAME LAPSES TAHTMATULT TUNDE, ET TEDA EI ARMASTATA?
Kahjuks on lihtne kiires elutempos ja kohustuste kuhja alla mattudes unustada nendes pisikestes kehades tuksuvad südamed.
Uuringud on näidanud, et nendel lastel, kes tunnevad, et nendega arvestatakse ja neid armastatakse, tekib positiivne enesehinnang ja nad tunnevad end turvaliselt ja õnnelikult.
Mõjuvõimas suhtlus - mida ütleme, kuidas ütleme, millal ütleme - see on ainus tööriist meie kui lapsevanemate kätes, mille abil luua kestev ja tugev suhe oma lastega, nende kõige tähtsamatega meie elus.
Tihtipeale ei teadvusta me lapsevanematena endale kui tähtsat rolli mängime me oma lapse suhtlusoskuse juurdumise ja süvenemise protsessis. Esimesed vestlused, mida meie lapsed kuulevad on kas peetud nendega või nende läheduses. Ja need on vestlused, mille muutmise võim on meie endi kätes.
Maailmas, kus "ei" öelda on tavaliselt palju lihtsam kui "jah", on eriti tähtis kasvatada lapsi teadmises, et negatiivsusel ei ole suurem kaal kui positiivsusel. Vanemana peaksime oma ütlusi hoolega kontrollima ja võimalikke tagajärgi enesele teadvustama. Negatiivsed kommentaarid võivad vestlust mõjutada moel, mida me vestluse toimumise hetkel ei hooma.
On lõputu arv võimalusi ja viise lastele oma armastust näidata ja julgustavad sõnad ei ole siinkohal sugugi uudiseks, kuid siiski jäävad need kõige lihtsamad laused tihtipeale ütlemata või ei öelda neid piisavalt sageli.
Julgustavatel sõnadel ei ole "aegumistähtaega" ja nende mõju saadab sinu last läbi lapsepõlve ja noorukiea. On fraase, mida lapsevanemana peaksime kasutama igapäevaselt, et tugevdada perekondlikke sidemeid ja mõjutada oma lapsi positiivsusele.
Mõned paljudest:
"Ma armastan sind" - ära lase päevagi mööduda, ilma et oma lapsele neid sõnu ütleksid. Lapsed tunnevad end turvaliselt teades, et neid armastatakse. Tulekul on keerulised ajad. Kindlasti tuleb ette olukordi, kus langetatud otsus ei ole just parim. Sel hetkel on väga tähtis, et lapsel on teadmine, mis iganes olukord toob, vanemate armastus on kindel kui kalju.
"Sa teed mind väga rõõmsaks" - see on kivisse raiutud tõde! Lapsed on ammendamatud rõõmu ja armastuse allikad ja on tähtis, et nad kuuleksid seda praegu, mitte aastate pärast kooli lõpetades või kihludes. Ütle seda neile juba täna!
"Sa oled eriline" - Iga üks meist hiilgab omal moel ja lapsed peaksid mõistma juba varases eas, et inimesed on erinevad ja unikaalsed. Sea endale eesmärgiks öelda oma lapsele piisavalt tihti, et parim asi sinu elus on tema ja võrdlus ei tule kõne allagi!
"Mulle meeldib kui sa ... "- kellele ei meeldiks teadmine, et see, mida teed, rõõmustab teisi. Lapsed pole mingi erand. Võta endale see aeg ja kiida oma lapse häid maneere, positiivseid omadusi, vahvaid ideid, tublisi saavutusi jne.
"Ma usun sinusse" - ütle oma lapsele, et sa usaldad teda ja austad tema otsuseid ja sinu laps kasvab üles turvatundega.
"Aitäh" - lihtsad viisakusavaldused on märk austusest. Sotsiaalsed oskused on elus kriitilise tähtsusega ja parim aeg taktitunde ja heasoovlikkuse juurutamise alustamiseks on lapsepõlv.
"Mulle meeldib sinuga koos aega veeta" - näita lapsele, et ühiselt veedetud aeg on sulle tähtis, et ka sulle meeldib koos mängida ja sa näed kuidas jutt hakkab iseenesest jooksma. Mänguhoos on laps lõõgastunud ja vestlus kujuneb loomulikumalt. Nüüd on hea aeg küsida, kuidas koolis läheb, kas on muresid, mida ta arvab ja tunneb.
"Kui oled jamas, me aitame sind" - me kõik teeme vigu. Teadmine, et kui viga on tehtud, siis järgneb abi, mitte süüdistus või häbistus, võib ära hoida nii mõnegi kehva otsuse.
Tugevama mõju avaldamiseks toeta neid lauseid ka tegudega, sest teod kõnelevad enese eest.
Leides aja nende lihtsate kuid mõjusate tegude jaoks igas päevas, saad vastutasuks südamerahu, et sinu laps läheb õhtul magama teadmisega "mind armastatakse". Ja mida enamat sa lapsevanemana oskaksid tahta ? !
Kallista, kallista, kallista - tulles ja minnes. Selline lihtne asi võib kiires elutempos kergesti ununeda. Eriti tähtis on kallistus päeval, mis algas hommikuse konfliktiga. See annab lapsele kindlustunde, et kõik on endiselt hästi ja teda armastatakse. Füüsilise kiindumuse näitamine vähendab võimalusi, et sinu laps muutub agressiivseks, anti-sotsiaalseks või tal tekib muid käitumisprobleeme.
Muuda magamaminekud väärtuslikeks hetkedeks -pere pisemad hindavad unejutuaega kõrgelt. See on imeliselt lõõgastav ja suurepärane võimalus lapse ja vanema kvaliteet-ajaks. Lisaks mõnusale ajaveetmise vormile, arendab ettelugemine boonusena lapse sõnavara ja treenib aju.
Nutiseadme vaba pooltund - koju jõudes lülita vähemalt esimeseks pooleks tunniks oma telefon välja ja pühendu täielikult lastele. See näitab neile, et oled seal ja kuulad ja , et vanemad vajavad samuti ekraani vaba aega. Lastele meeldib jutustada lugusid. Palu lapsel rääkida oma päevast, multikast, mida ta vaatas, eelmisel ööl nähtud unenäost - valik on lai. Ja kuula, kuula pühendunult ja lase neil mõista, et oled täielikult "kohal".
Jaga komplimente ja täna oma last, et ta on tubli ja hea- lapsed võivad olla vägagi enesekriitilised, seega on neil vaja kuulda ja teada, et nad on head ja tublid lapsed. Anna oma lapse enesekindlusele tõuge öeldes talle kui suurepärane ta on. Iga päev !
Silmside - ära unusta kõige lihtsamat viisi näitamaks et hoolid kellestki. Loo lapsega silmside ja hoia seda.
Ütle "jah" mõne soovi osas, kuigi muidu tahaksid öelda "ei" - loomulikult mõistlikkuse piires. See teeb su lapse õnnelikuks ja näitab, et tema soovidest hoolitakse.
Tekita 15 minutit ühist aega, mille sisustamise saab planeerida laps - see on talle väga tähtis, et tema ise saab otsustada, mida soovib selle ajaga teha.
Kaasa laps oma tegevusse- lapsed armastavad aidata ja kuigi ühiselt tehtu võtab kauem ja segadus on vast suurem, annab see lapsele võimaluse end tähtsana tunda.
Jälgi oma lapsi mänguhoos- millal sa viimati lihtsalt istusid ja vaatasid pealt, kuidas su lapsed mängivad? Kiusatus minna omi asju toimetama on kindlasti suur, kuid võta see hetk. Kui lapsed näevad, et neid jälgitakse, tekitab see neis tunde, et nad tegelevad millegi väga tähtsaga.
Õhtutundidesse planeeri "kaisuaeg" - Pika päeva järel pole paremat viisi kontakti loomiseks kui üks korralik kaisuaeg. Kõik lapsed armastavad kaissu pugemist ja väikest müramist. Kaisuaeg on armastusest pungil!
Pea meeles, et lapsed on kodu peegel! Ja sinu ime ja õnnistus, valgus mis paneb särama iga sinu päeva! Tee nii, et nad seda teaksid ja tunneksid. Iga päev !
https://pisipere.ee/nouanded//kui-tihti-me-lapsevanemana-tekitame-lapses-tahtmatult-tunde-et-teda-ei-armastata-
Kuidas kasvatada last, kes teistega arvestab?
Kategooria: Psühholoogia /Autor: toimetas Made Maria
Lapsevanematena saame palju ära teha, et meie lapsed peaksid nii meist kui ka teistest inimestest lugu ja oleksid teistega arvestavad. Nõuanded on lihtsad, kuid eeldavad, et me kõigepealt ise endale otsa vaatame ja mõtleme, kuidas me käitume ja sellega last mõjutame. Lapsed õpivad meie tegudest, mitte meie sõnadest.
1. Märka lapse vajadusi ja õpi ennast kehtestama nii, et sa last ei alandaks. Uuringud näitavad, et kui laps tunneb ennast kodus turvaliselt, ta on hoitud ja tema vajadustele on vastatud, siis on ta ka väljaspool kodu lahke, märkab abivajajaid ja arvestab teistega.
2. Ole eeskujuks. Kui sa palud oma lapsel olla teistega arvestav, kuid ise järgmisel hetkel nähvad talle „Jää vait“ või teed oma abikaasale iroonilise märkuse, siis lähtub laps pigem sinu käitumisest.
3. Ole aus ja oska vabandada. Kui juhtub, et sa oled eksinud, siis vabanda ja selgita, mis sinuga toimub. Näiteks „Palun vabandust, et ma sulle halvast ütlesin/issiga kuri olin. Ma olen väsinud. See on väga inetu, kuidas ma käitusin“.
4. Selgita lapsele, millised tema käitumised on sinu meelest sobimatud. Kui laps sikutab kassi sabast või naerab vennaga juhtunud õnnetuse üle, siis ütle kohe, mida sa sellest arvad. Näiteks „Kui sa kassi sabast sikutad, siis on tal valus. See ei olnud ilus tegu ja ma tahan, et sa enam nii ei teeks“ või „Kui sa venna õnnetuse üle naerad, siis on vend kurb/solvunud. See ei ole ilus tegu ja palun ära enam nii tee“.
5. Pea meelest, et sa räägiksid lapse käitumistest, mitte lapsest endast. Ütle „See mida sa tegid, ei ole ilus“, mitte „Sa oled hoolimatu/halb/ebaviisakas“. Eesmärk ei ole mitte last süüd tundma panna, vaid õpetada teda teistmoodi tegutsema.
6. Õpeta lapsele tunnete sõnavara. Peegelda talle temaga toimuvat tagasi öeldes näiteks „Sa oled elevil, et lund sajab“ või „Sa oled väsinud ja nutt tuleb peale. Lähme pikutame natuke“. Tunnete mõistmine suurendab empaatiavõimet.
7. Aruta lapsega, kuidas keegi teine ennast tunda võib. Võimalusi selleks leiab nii igapäevasest elust kui ka lasteraamatutest ja multifilmidest. Näiteks „Mis sa arvad, mida see laps tunda võib, kui ta sõbrad temaga enam ei räägi?“.
8. Arutage inimeste erinevuste üle. Teistsugune rahvus, välimus, iseloom või mõni muu omadus ei muuda inimest halvemaks. Kõigil on õigus olla ja elada.
9. Märka abivajajaid ja kaasa ka last teisi aitama. Pakkuge üksi tänaval nutvale lapsele abi, aidake vanaproual raske kandekott bussi tõsta jne. Jõudumööda võite osaleda ka heategevuses. Näiteks koguge koos lapsega kokku kasutult seisvad mänguasjad ja andke need kellegile, kes neid rohkem vajab.
10. Tunnusta last hooliva käitumise eest. Näiteks „See on sinust väga kena, et sa aitasid õel asjad maast üles korjata“ või „See on väga kena, et sa vennale pool oma kommist andsid, sul oli endalgi ju vähe“. Juurde võib küsida näiteks „Mis sa arvad, kuidas ta ennast tundis, kui sa teda aitasid/talle kommi pakkusid?“.
Allikas: Kadri Järv-Mändoja, Perekeskus Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut
Lapsevanematena saame palju ära teha, et meie lapsed peaksid nii meist kui ka teistest inimestest lugu ja oleksid teistega arvestavad. Nõuanded on lihtsad, kuid eeldavad, et me kõigepealt ise endale otsa vaatame ja mõtleme, kuidas me käitume ja sellega last mõjutame. Lapsed õpivad meie tegudest, mitte meie sõnadest.
1. Märka lapse vajadusi ja õpi ennast kehtestama nii, et sa last ei alandaks. Uuringud näitavad, et kui laps tunneb ennast kodus turvaliselt, ta on hoitud ja tema vajadustele on vastatud, siis on ta ka väljaspool kodu lahke, märkab abivajajaid ja arvestab teistega.
2. Ole eeskujuks. Kui sa palud oma lapsel olla teistega arvestav, kuid ise järgmisel hetkel nähvad talle „Jää vait“ või teed oma abikaasale iroonilise märkuse, siis lähtub laps pigem sinu käitumisest.
3. Ole aus ja oska vabandada. Kui juhtub, et sa oled eksinud, siis vabanda ja selgita, mis sinuga toimub. Näiteks „Palun vabandust, et ma sulle halvast ütlesin/issiga kuri olin. Ma olen väsinud. See on väga inetu, kuidas ma käitusin“.
4. Selgita lapsele, millised tema käitumised on sinu meelest sobimatud. Kui laps sikutab kassi sabast või naerab vennaga juhtunud õnnetuse üle, siis ütle kohe, mida sa sellest arvad. Näiteks „Kui sa kassi sabast sikutad, siis on tal valus. See ei olnud ilus tegu ja ma tahan, et sa enam nii ei teeks“ või „Kui sa venna õnnetuse üle naerad, siis on vend kurb/solvunud. See ei ole ilus tegu ja palun ära enam nii tee“.
5. Pea meelest, et sa räägiksid lapse käitumistest, mitte lapsest endast. Ütle „See mida sa tegid, ei ole ilus“, mitte „Sa oled hoolimatu/halb/ebaviisakas“. Eesmärk ei ole mitte last süüd tundma panna, vaid õpetada teda teistmoodi tegutsema.
6. Õpeta lapsele tunnete sõnavara. Peegelda talle temaga toimuvat tagasi öeldes näiteks „Sa oled elevil, et lund sajab“ või „Sa oled väsinud ja nutt tuleb peale. Lähme pikutame natuke“. Tunnete mõistmine suurendab empaatiavõimet.
7. Aruta lapsega, kuidas keegi teine ennast tunda võib. Võimalusi selleks leiab nii igapäevasest elust kui ka lasteraamatutest ja multifilmidest. Näiteks „Mis sa arvad, mida see laps tunda võib, kui ta sõbrad temaga enam ei räägi?“.
8. Arutage inimeste erinevuste üle. Teistsugune rahvus, välimus, iseloom või mõni muu omadus ei muuda inimest halvemaks. Kõigil on õigus olla ja elada.
9. Märka abivajajaid ja kaasa ka last teisi aitama. Pakkuge üksi tänaval nutvale lapsele abi, aidake vanaproual raske kandekott bussi tõsta jne. Jõudumööda võite osaleda ka heategevuses. Näiteks koguge koos lapsega kokku kasutult seisvad mänguasjad ja andke need kellegile, kes neid rohkem vajab.
10. Tunnusta last hooliva käitumise eest. Näiteks „See on sinust väga kena, et sa aitasid õel asjad maast üles korjata“ või „See on väga kena, et sa vennale pool oma kommist andsid, sul oli endalgi ju vähe“. Juurde võib küsida näiteks „Mis sa arvad, kuidas ta ennast tundis, kui sa teda aitasid/talle kommi pakkusid?“.
Allikas: Kadri Järv-Mändoja, Perekeskus Sina ja Mina koolitaja, pereterapeut
